Kuuluda vähemusse

Vaev on kuuluda vähemusse, eriti väikeses riigis, ühiskonnas, kogukonnas. Vaev on olla inimene, kellele on väga vastumeelt autorallid, spordiuudised, meelelahutussaated, reklaam, rahvuslus, USA baasid Eestis, energiajoogid, krõpsud, MacDonalds, estraadimuusika ja tema kangelased, action filmid, istutatud «metsad», kultuurrohumaad, linnuvabrikud, venevastasus, keele ja meele amerikaniseerumine... Ja mõndagi muud. Suuremas riigis, suuremas ühiskonnas on selliseid vähemusse kuulujaid rohkem, nii et nad saavad luua oma kogukonna, vahel isegi oma kommuuni. Meil aga on avalik arvamus, «ühiskondlik teadvus» naiivselt totalitaarne. Valitseb arusaam, et kui oled eestlane, võtad endastmõistetavalt omaks enamvähem kõik, mis telekas näitab ja jutlustab, selle rahvuslik-riikliku ideoloogia, mis tuli nõukogude oma asemele ja on tegelikult suurel määral tema jätk, kuigi suuresti lihtsalt pahupidiselt, miinusega plussi asemel ja plussiga miinuse asemel. Kuigi mõneski asjas on Eesti jäänud vana ideoloogia mõjusfääri – nii näiteks suhtumisega homoseksualismi või neegritesse. Või euroopalik-reklaamliku värvilise pinna all küdeva tuima vihaga, mis vahel poliitikute ja intellektuaalide jahmatuseks jõuliselt välja purskab, ähvardades lõhkuda selle euroopalik-sileda päälispinna. Kust see viha ja vimm? Usun peaaegu, et hoopis vanemast ajast kui nõuka-aeg, mille süüks oleme harjunud pidama suurema osa oma vigadest ja nõrkustest. Tegelikult oleme venelastega palju sarnasemad, kui tahame tunnistada. Ka meil on ühiskonnas lõhe eliidi ja lihtrahva vahel, mis on küll palju edukamalt peidetud kui Venemaal. Kuid ta on olemas ja tuleb vahel eliidi ehmatuseks nähtavale. Eliit saab siis aru, et rahvas tegelikult teda ei aktsepteeri. Vähemusele, kes on vähemus ka eliidi hulgas, see kõik ei ole üllatuseks. Meil on rohkem kurbi kogemusi ja vähem illusioone.